« Ma ei taha nende ees käia,» ütles Jumal, «et juhtida nad nende isade maale, ära mitte palugi, ma ei saa kindel olla oma kannatliku meele peale. Ma olen püha vihaga Jumal ja lähen ägedaks, ja sa saad näha, et ühel heal päeval ma unustan end ja hävitan nad poolel teel.» 
Ja ta andis Moosesele teada, et ta tahab selle rahva, mis on juba kord nii ebaõnnestunult välja kukkunud nagu too vasikaski ja mida ei saa parandada, ära hävitada ‐ võimatu on teha sellest püha rahvast, ei jää muud üle ‐, andis Moosesele teada, et Iisrael, selline nagu ta on, tuleb puruks peksta ja maa pealt hävitada, Moosesest aga saab see suur rahvas, kellega tema liidus tahab elada. Ent Mooses ei tahtnud seda sugugi, vaid ütles: «Ei, mu Issand, andesta neile nende patt, aga kui mitte, siis kustuta mindki oma raamatust, sest ma ei taha seda üle elada ja saada ise nende asemel pühaks rahvaks.»
Ja ta pöördus Jumala au poole ja kõneles: «Kujuta endale ometi ette, sina, kes sa püha oled: kui sa selle rahva nüüd ühe hoobiga tapad, siis paganad, kes kisa kuulevad, ütlevad kindlasti: «Päh! Muidugi ei suutnud Jumal viia seda rahvast isade maale, mida neile oli tõotanud, ta ei olnud selleks võimeline; seepärast nottiski ta nad kõrbes maha.» Kas sa tahad, et maailma rahvad sinust nõndaviisi räägivad? Seepärast näita nüüd meile oma suuremeelsust ja halastust ja ole armulik selle rahva vastu.» 
 Just selle argumendi abil sai ta Jumalast jagu ja mõjutas andestamisele, kuigi ühe kitsendusega, sest talle anti teada, et sellest põlvest ei pea keegi isade maad nägema peale Joosua ja Kaalebi. «Teie lapsed,»  otsustas Jumal, «tahan ma sinna maale viia, aga need, kes on praegu üle kahekümne vanad, need ei pea mitte seda maad nägema, neile on määratud kõrbe saagiks langeda.»
 «Hästi, Issand, olgu nii,» vastas Mooses. «Selle juurde jäämegi.» Sest kuna otsus ühtis tema ja Joosua kavatsustega, ei olnud ka tema enam selle vastu. «Lase mul nüüd uued käsulauad valmistada,» ütles ta, «et saaksin sinu sõna alla inimeste sekka viia. Lõppude lõpuks oli see isegi hea, et ma esimesed käsulauad raevuhoos puruks peksin. Seal oli nagunii paar ebaõnnestunud tähte. Tahan sulle üles tunnistada, et see mõlkus mul juba siis salamisi meeles, kui neid puruks tagusin.»

mets

mets oli täna väga ilus. astusin metsa ja ei tundnud seda enam ära, ja ennast ka mitte. kõik on nii muutunud, justkui veel rohkem metsistunud. mets sai tagasi oma maagilise sära, mille ma olin ära unustanud, ja mingi suur elukas jooksis mu eest ära, ta hüppas nagu jänes, aga ta oli must ja ma ei saanudki aru, kes ta oli. oeh, kui mõttetu blogipost, miks ma selle üldse tegin :(:( // the forest was very beautiful today.. i stepped in the forest and couldn't recognise it , neither myself. everythng has changed, as if even more wild. the forest got back its magical glow, that i had forgotten. and some kind of a beast ran away from me, jumping like a rabbit, but it was black and i didn't recognise who it was. oh, what a pointless post this is... why did i even write it :( :(

mul kummitab peas ainult see pudikeel ja kiri mida pole olemas... nii et päris sõnu mu seest vist kuulda ei saagi täna

http://www.youtube.com/watch?v=LtNFQ7RJbaQ

kahju.. aga pole midagi parata, et elu sind tahab karata too bad.. but there's nothing you can do about life screwing you

aga mis teha, kui armastus on nii suur, et kohe peab puruks pigistama! // what to do if the love is so great that i just have to squeeze you until broken!

järsku hakkan laulma täie häälega tänu kellelegi, keda ma ei tunne, pole kunagi tundnud ja ilmselt ei saagi tundma, kuna teda pole ilmselt olemas. // suddwnly i start singing with loud voice thanks to someone that i don't know, have never known, and probably will never know, because they probably don't even exist...

iga samm on minu jaoks nagu tuhande noa torge, aga ma hakkan jooksma ja valu väheneb.
olen mingil väga üleval vaimsel tasandil.
Yulunga (Spirit Dance) // every step hurts like thousand knives, but i start running and the pain goes away. i'm in some very hightened level of emotion.