kui kõndida punktist a punkti b, siis on see hoopis erinev sellest, kui kõndida b-st a-sse. hommikul nende kahe punkti vahel ei tunne ma, et olen samas kohas, kui õhtul, kui kõnnin tagasi. ees on teine vaade, valgus on teises kohas, parem on vasak ja vasak on parem.
igatsen trammiga sõitmist.
hommikul- kui päike paistab trammiaknast sisse otse minu silma, inimesed vaikivad ja ma ei näe neid, siht on kuhugi, kuhu ma minna ei taha aga seda olukorda parandab tee, mida mööda sõidan ja mis mind unustama paneb.
õhtul- kui päikest enam pole või ta loojub, otse silme ees Standardi taha, raske päev on möödas, tramm on inimesi täis, keda valitseb väsimus ja rahulolu. lõpuks, lõpuks, lõpuks saab koju.
ma ei tunne enam, et olen kodus. kodu on midagi kauget, kuskil eemal ja ma ei näe seda, seal on teised inimesed, aga mitte mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar