ajatu hetk

ja "ajatus hetkes", nagu ma nimetan ööd, on mul ainsana aega mõelda ja kuna see kõik hommikuks kadunud on, siis ka kirjutada. sinna kaob mu päevane energia ja mõtlemisvõime. kaob ajatusse hetke. ja
see läheb juba üle piiri. nii pea kui olen pliiatsi ja kaustiku käest pannud ja tule kustutanud, kogunevad jälle mõtted ja ma liigun automaatselt lüliti poole sest ma lihtsalt ei suuda loobuda neist. ma olen liiga VANA, et mitte kirjutada või see edasi lükata. ma panen ameti maha. võtan tõsiselt seda silti "NO MORE PENS!" (mona kild)
ööks seon kasvõi käed selja taha kinni, aga sõltuvusest peab lahti saama.