midagi on siin maailmas väga valesti. ma olen nii nõrk, et ei saa elada. ma lihtsalt jooksen ära, iga kord, jooksen kõigest väest kuni olen surmani väsinud. aga ma ei jõua kuhugi. ma ei jõua kuskilt ära. hingata on raske. vahete vahel on mul tunne, et peaksin kõigest eralduma. mitte miski ei sobi minuga. ma tulin õue, et keegi mind ei näeks nutmas (irooniline, mis, väljas on vähem rahvast kui sees, või need polegi inimesed?). kuulda on vaid kaugelt tuleva trammi kriginat ja kuskil keegi riisub lehti. paar autot vuhisevad mööda, aga siis on kõik jälle vaikne. kotis on paar kastanit ja tammetõru ja muud ei midagi. telefon jäi ka koju.
kogu selle asja siin kirjutasin kõndides. lõpuks jõudsin balti jaama. nüüd istun trammis. õues on väga pime. pean maha minema
2 kommentaari:
mida?
kirjutan vanadest päevikutest paremaid palu. vaata aastanumbrit
Postita kommentaar